Apelsinijäätis

Jäätisemasinat mul pole, kuid jäätist saab teha selletagi. Talvel katsetasin isetehtud jäätisetordiga, sel oli Domino-küpsistest põhi, vaniljejäätisest sisu ja katteks hapukad kirsid. Maitses väga hea.

Nüüd sattusin aga lehele kokkama.blogspot.com ja sealne imelihtne jäätiseretsept (2 pakki vahukoort ja purk kondentspiima) ahvatles kangesti katsetama. Täidise valimisel võib lasta fantaasial perutada - mina tegin vaniljejäätist (mehe rõõmuks), valge šokolaadi tükkidega jäätist ning apelsini-šokolaadijäätist. See viimane sai minu meelest küll eriti hõrk ja eilsele  taasiseseisvumispäevale kohaselt pidulik.

400 ml vahukoort

1 purk kondentspiima

1 apelsin

100 g valget šokolaadi

kaneeli

Vahusta koor pehmeks vahuks. Lisa kondentspiim, sega hästi korralikult. 

Riivi põhjalikult pestud apelsinilt koor. Pigista apelsinist mahl väikesesse kaussi või kastrulisse, tükelda mahla hulka valge šokolaad ja sulata vaiksel tulel. Lisa šokolaadisegusse apelsinikoored ja natuke kaneeli ning lase segul jahtuda.

Pane jäätis sobivasse anumasse, lisa šokolaadi-apselsini segu ja tõsta jäätisega natuke segamini, et jääks ilus muster. Pane jäätis ööseks kaane või kile all jääkappi. 

Hilissuvine idüll, peaosas ploomine lihakaste

Mõnus on õues süüa: päike paistab juba natuke sügisese nurga alt, ent siiski veel soojalt, ritsikad siristavad kui hullumeelsed pärast mitmepäevast vihmavarjus konutamist, aeg-ajalt kostab kaugemalt, niidetud heinamaade ja koristatud põldude kohalt, sookurgede kluugutamist. 

Kuivatatud ploomidega lihakaste sobib lõhnalt ja maitselt sellesse veidi magusvalusasse idülli lausa suurepäraselt.

400 g sealiha

suur sibul

2-3 küüslauguküünt

pakk kohvikoort

kümmekond kuivatatud ploomi

paar loorberilehte

soola, pipart, tšillipipart/kauna

Tükelda sealiha ja sibul ning pruunista kergelt kuumal pannil. Kalla lihale tasapisi peale kuuma vett, nii et liha oleks kaetud. Lisa küüslauk, soola, pipart, loorberilehed ja tšillipipar ning lase lihal seni haududa, kuni on pehme. Tõenäoliselt pead mõne aja tagant lihale vett juurde lisama. 

Kui liha on valmis, kalla kastmesse kohvikoor ning tükeldatud mustad ploomid, timmi maitse soola-pipraga parajaks ning pane liha vähemalt 20 minutiks kaane alla maitsestuma. Tulemus jääb suussulavalt kreemjas, õrnalt suitsumaitseline, magus ja vürtiskas - täpselt nii võibki hilissuvi maitseda. 

Minule maitseb see kaste riisiga, kuid sobib ka kartuli, pasta, tatra ja odratangu pudruga. 

Ürdine tomatisalat

Oma kasvuhoone tomatitega ei peagi midagi erilist korda saatma, et neist parimat välja võluda - nad on maitsvad ka siis, kui neid lihtsalt niisama nagu õunu ampsata. Muidugi saab tomatist ka kõikvõimalikke imelisi salateid, nagu seegi lihtne, kuid tõeliselt särtsakas-värske ürdine tomatisalat:

3-4 küpset tomatit

pool salatisibulat

murulauku

tilli

piparmündi lehti

melissi lehti

värsket basiilikut

sidrunbasiilikut

tl oliiviõli

soola, pipart, paar tera suhkrut

Lõika tomat kenadeks seibideks ja pane kaussi. Tükelda salatisibul imepeenikeseks, haki ürdid, piparmünt ja meliss ja lisa tomatitele. Kalla peale õige pisut oliiviõli, soola, pipart ja imeväheke suhkrut, sega salat ja lase sel vähemalt 10 minutit kaane all maitsestuda.

Ürdine tomatisalat sobib suurepäraselt päikesekuivatatud tomatitega omleti kõrvale!

Päikesekuivatatud tomatite ja toorjuustuga omlett

Lugesin Anni Arro kokaraamatust, et päikesekuivatatud tomatitele maitse poolest üsna võrdväärset saab korda saata ka maakodu puupliidi praeahju kasutades. Kavatsen selle niipea järele proovida, kui tomatid õige punastamishoo sisse on saanud - sel aastal on see natuke hilisemaks jäänud kui tavaliselt. Seni harjutan kätt erinevate (päikese)kuivatatud tomateid sisaldavate retseptidega, et siis, kui omakuivatatud tomatid valmis, need väärilistesse roogadesse teaksin sokutada.

See omlett on igatahes äärmiselt mõnus!

8 päikesekuivatatud tomatit

1 väike sibul

2-3 muna

pool karpi toorjuustu (u 100 g)

soola, pipart, punet

praadimiseks oliiviõli ja 1 küüslauguküüs

Haki päikesekuivatatud tomatid ribadeks, sibul tükkideks. Tee küüslauguküüs pooleks ning prae seda mõni sekund kuumas õlis. Eemalda ettevaatlikult küüslaugutükid ning prae sibul õlis kuldseks. 

Vispelda kausis munad kergelt vahtu, lisa sool, pipar, kuivatatud tomatid ja toorjuust ning sega ühtlaseks. Kalla munasegu pannile, prae omlett ühelt poolt kuldseks. Kui muna on täielikult hüübinud,lisa praadimata küljele veidi riivjuustu ja punet ning keera omlett taskuks kokku.

Omlett maitseb hea nii iseseisva hommikusöögina kui ka keedukartuli ja salatiga õhtusöögiks. 

Minu maa

Minu maa leidsime 1996. aasta kevadel (seega eelmisel aastatuhandel, mis võib seletada, miks mul on tunne, nagu oleks see koht alati, kõige hämaramast minevikust saadik, minule kuulunud). Seisin maja kõrval kasvava sirelipõõsa kõrval, mis parasjagu pungadest lehti kasvatama oli hakanud, ega teadnud, et kunagi saab just sellest kohast minu kodu.

Kodu kasvatas end minu külge aeglaselt ja kindlalt, muutis end aina mõnusamaks, turvalisemaks, kindlamaks. Ma ei ole siin kunagi kartnud - pimedust, puude kohinat, sügisöödel lauda nurga taha kempsu minna, kolli, kummitust, kurja koera, halba inimest. 

Kodu hakkas mind aina enam kutsuma. Kui päriselus oli pime ja külm, kiire ja kole, mõtlesin end maakoju, sumedasse sumisevasse suvve - maja nuka taha välivoodile raamatut lugema, katuse kohal alatasa sahisevad vahtrad ja sinine kõrge taevas. Lõputu päike. Lõputu tuul. Lõputu suvine muretus. 

Kodu sai päris kalliks siis, kui olin katki. Tookord peale jõule tõepoolest põgenesime maale nagu pelgupaika, ainsasse kohta maamunal, kus tundus võimalik olla ja hingata, ilma et nutt peale tuleks.

Järgmisel suvel tuli mõte. Tegelikult täpselt täna, aasta tagasi. Algul lipsas mõte lihtsalt une-eelsesse fantaasiasse: et kangesti mõnus olekski päriselt maale kolida. Kujutasin ette, kuidas see välja näeks: seisaksin koduõuel - umbes nagu naine Kirde saia pakendil - juuksed ja pikk seelik tuules lehvimas, ilus, tugev, terve ürgemane. Murraksin karjale lõbusatele, kriimudele lastele omaküpsetatud leiba, ümberringi kargleksid kassid ja koerad, tuju oleks alati hea, ilm alati ilus...

Kolisime maale septembri lõpus, mõni päev pärast pulma-aastapäeva, ja õnneks kestis kena, päikeseline ja vahtralehekirju sügis kuni novembrikuuni. Novembri lõpus tuli lumi, palju lund, ja enam ära ei sulanud. Umbes märtsiks oli sellest lõputust valgest täielik tüdimus. Aprillist läks soojaks ja linnulauluseks ja kuni mai lõpuni elasin lausa õndsuses: ma ei teadnud enne, et looduse ärkamist vaadata võib olla nii kütkestav, imeline, rõõmutekitav! Kevadest sai sel aastal vist küll igaveseks mu lemmik aastaaeg, sest see oli tõesti vapustavalt võimas, kuidas lõputu valge taandus üha rikkalikumaks muutuva helehelerohelise ees, lõputu vaikus üha mitmehäälsemaks muutuva sidina-sädina ees - ja juba õitsesidki tulbid ja nartsissid, kogu majaesine hiigelsuur muruplats muutus võilillemereks ja juba valmisidki kevade esimesed murulaugusalatid ja rabarberikoogid...

Sel kevadel sain aru, et just selline peabki elu olema: mullalõhnane, võilillekollane, lõokesehäälne ja ikka ja jälle lootusemaitseline.

                   

Tee!

Mulle meeldib päeva alustada kohviga ja lõpetada teega. Teed tuleb juua ilusast, ümarast, suurest kruusist. Suhkruta. Väikese meega.

Arvatavasti olen ma üks mitmest miljonist, kes kinnitab, et kõige maitsvam tee on kodune piparmünditee. Selle koduse piparmündiga on aga nii, et vahepeal ei tahtnud ta meil sugugi kasvada. Kurtsime kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas piparmündile meie aias ei meeldi: meie muudkui rajasime piparmündile pesapaiku ja piparmünt muudkui suri ära ja läks välja ja keeldus maitsvaks teeks saamast.

Sel kevadsuvel otsustasime õnne proovida melissiga. Istutasime ta vana lauda seina äärde ja seal ta kenasti kasvas. Kord sealt samast lauda äärest umbrohtu kitkudes tundsin imelist piparmündilõhna. Vaatasin lähemalt - melissipeenrakese kõrval veetünni taga oli end sisse seadnud kena noor piparmündipere! Rohisin naadid ja võilillelehed nende vahelt ära, paitasin tillukesi taimekesi ja julgesin esialgu neilt tee tarvis ainult nii vähe lehti napsata, et sama hästi oleksime võinud keedetud vett juua. Aga see teadmine, et "tee" on meie aia piparmündist, maitses magus! 

Praeguseks on piparmündid end kindlalt sisse seadnud, üritavad vist melissi üle trumbata. Mulle nende vaheline võistlus sobib: meie saame nüüd igal õhtul kuitahes tummist piparmünditeed juua. Mõnus!

                                                 

Kukeseenepitsa

Mida teha, kui seenesaak on olnud nii vägev, et kukeseenekastmest on isu pikaks ajaks täis? Selle asemel, et ülejääki maantee äärde müüma minna, tegin kukeseenepitsa. Juhtumisi oli kodus ka Võru turult ostetud maasinki, aga olen üsna kindel, et ka ilma singita jääks pitsa maitsev.

pannitäis kukeseeni

2 suurt sibulat

4 küüslauguküünt

tomatipastat

ananassikonservi

200 g juustu

soola, pipart, kuivatatud basiilikut

värsket basiilikut ja tilli

Kukeseened prae veidikeses õlis "kuivaks". Lisa tükeldatud sibul ja küüslauk ning prae veel, kuni sibul on muutunud klaasjaks ja seened kaunilt kuldpruuniks. Kui on, lisa tükeldatud maasinki. Maitsesta segu soola, pipra ja kuivatatud basiilikuga. 

Tee pitsapõhi (näiteks siinse pitsapõhja retsepti järgi), eelküpseta seda 10 minutit ahjus, määri tomatipastaga ja kalla pasta peale seenekate. Määri seenekate ühtlaselt laiali, lisa ananassitükikesed ja puista kõige peale riivitud juustu. Küpseta pitsat umbes 20 minutit 210 kraadi juures. Serveeri värske basiiliku ja tilliga.