Minu kodu leib

Olen nakatunud... ei, mitte seagrippi, vaid leivategemispalavikku. 

Täiesti müstiline, kui nakkav on ise leiva küpsetamine, erinevate täidiste ja lisanditega katsetamine. Nakkusele aitab kaasa omatehtud leiva imeline maitse, küpsetamisel tasapisi tervesse majja imbuv sooja leiva lõhn, täiesti õnnis heaolutunne oma leiba - oma nunnut - veel veidi soojana lahti lõigates ja maitstes. Ja muidugi kannustab iga leivategijat ka publiku - ehk pere ja külaliste - imetlus. Oma kodu leib võlub iga sööja ära. Oma kodu leivas on väga palju oma kodu ja oma inimeste soojust. Oma kodu leib loksub mõne tegemiskorra järel kuidagi täpselt selliseks, nagu ta selles kodus, nendel inimestel olema peab. 

Olen katsetanud väga erinevaid lisandeid. Kahjuks ei taibanud ma seni leibadest pilti teha, eile ikka õnneks tuli pähe parasjagu söödava küüslauguleiva viimane kolmandik pildile püüda. Kui nüüd jälle uueks leivateoks läheb, demonstreerin oma teisi ilusaid leibu ka: näiteks pähklite ja kuivatatud värviliste ananassitükkidega leib jäi niiiiiiiiiiiiiiiii ilus! Ja mu teine lemmik, kuivatatud kirssidega leib, näeb ka väga nunnu välja oma tumepunaste mummudega. 

Siin aga siis leiva põhiretsept ja illustratsiooniks küüslauguleib.

Esimene päev: õhtu

Võta külmkapist juuretis. Sega see 0,5 liitri käesooja veega. Lisa nii palju rukkijahu, et tekiks vedelam, jogurtipaksune kört. Sega see korralikult läbi ja pane kauss sooja kohta ööseks käärima. Eeltainas peaks käärima 12-16 tundi, mida kauem, seda hapum saab leib. 

Teine päev: hommik

12-16 tunni möödudes võta tainas soojast kohast välja. Tainas võiks nüüd välja näha "elus": kergelt mullitada või vahutada, taina pinnale võib olla tekkinud mullitav vedelik. 

Sega taina hulka 2 triiki teelusikatäit soola ja umbes 100 g suhkrut/fariinisuhkrut/mett. Lisa ka paar lusikatäit rukkijahu ja sega korralikult.

Võta tainast järgmiseks leivateoks umbes 4 spl juuretist, ära seda kohe külmkappi pane, vaid las seisab soojas köögis. Õhtul pane juuretis külmkappi, seal säilib see vähemalt 2 nädalat.

Lisa ülejäänud tainasse soovitud lisandid: seemneid, pähkleid, köömneid, marju, rosinaid, praetud liha, sibulat, küüslauku, ürte - mida iganes. 

Lisa nii palju rukkijahu, et tekiks väga raskelt segatav paks tainas. Tainas on piisavalt paks siis, kui pead segamiseks üsna palju jõudu rakendama. Määri leivavorm rohkelt võiga ning tõsta (kallata paksu tainast ei anna) puulusikaga vormi. Silu tainas märja käega siledaks ning pane paberiga kaetud ja rätikusse mähitud vorm sooja kohta 2-4 tunniks kerkima.

Teine päev: pärastlõuna

Kui leib on kerkinud, keera ahi 250 kraadi peale. Pane ahju kausike veega (väldib liigkõva kooriku teket) ning aseta vorm kuuma ahju. Küpseta leiba 15 minuti 250 kraadi juures, seejärel alanda temperatuur u 190 kraadile ja küpseta leib lõpuni - minu ahjus võtab see aega umbes 45-50 minutit. Valmis leib on suhteliselt tume ja kumiseb õõnsalt, kui sellele koputada. Valmis leiba võiks suhteliselt rikkalikult veega patsutada, leiva ettevaatlikult vormist välja kummutada ja rätiku sees jahtuma panna. Parim on leib juba veidi jahtununa.

Sellest kogusest jätkub ühe vormileiva jaoks. 

Osa suhkrust asendan ma kas mee või fariinisuhkruga.

Pildilolevasse leiba on lisatud kõrvitsaseemneid, 6 tükeldatud küüslauguküünt, paar lusikatäit köömneid ja kuivatatud basiilikut - ning just see leib on mu praeguse hetke lemmik: mahe, mahlane, tõeliselt mõnus maitsekooslus!

Päikesekuivatatud tomatite ja toorjuustuga omlett

Lugesin Anni Arro kokaraamatust, et päikesekuivatatud tomatitele maitse poolest üsna võrdväärset saab korda saata ka maakodu puupliidi praeahju kasutades. Kavatsen selle niipea järele proovida, kui tomatid õige punastamishoo sisse on saanud - sel aastal on see natuke hilisemaks jäänud kui tavaliselt. Seni harjutan kätt erinevate (päikese)kuivatatud tomateid sisaldavate retseptidega, et siis, kui omakuivatatud tomatid valmis, need väärilistesse roogadesse teaksin sokutada.

See omlett on igatahes äärmiselt mõnus!

8 päikesekuivatatud tomatit

1 väike sibul

2-3 muna

pool karpi toorjuustu (u 100 g)

soola, pipart, punet

praadimiseks oliiviõli ja 1 küüslauguküüs

Haki päikesekuivatatud tomatid ribadeks, sibul tükkideks. Tee küüslauguküüs pooleks ning prae seda mõni sekund kuumas õlis. Eemalda ettevaatlikult küüslaugutükid ning prae sibul õlis kuldseks. 

Vispelda kausis munad kergelt vahtu, lisa sool, pipar, kuivatatud tomatid ja toorjuust ning sega ühtlaseks. Kalla munasegu pannile, prae omlett ühelt poolt kuldseks. Kui muna on täielikult hüübinud,lisa praadimata küljele veidi riivjuustu ja punet ning keera omlett taskuks kokku.

Omlett maitseb hea nii iseseisva hommikusöögina kui ka keedukartuli ja salatiga õhtusöögiks. 

Kukeseenepitsa

Mida teha, kui seenesaak on olnud nii vägev, et kukeseenekastmest on isu pikaks ajaks täis? Selle asemel, et ülejääki maantee äärde müüma minna, tegin kukeseenepitsa. Juhtumisi oli kodus ka Võru turult ostetud maasinki, aga olen üsna kindel, et ka ilma singita jääks pitsa maitsev.

pannitäis kukeseeni

2 suurt sibulat

4 küüslauguküünt

tomatipastat

ananassikonservi

200 g juustu

soola, pipart, kuivatatud basiilikut

värsket basiilikut ja tilli

Kukeseened prae veidikeses õlis "kuivaks". Lisa tükeldatud sibul ja küüslauk ning prae veel, kuni sibul on muutunud klaasjaks ja seened kaunilt kuldpruuniks. Kui on, lisa tükeldatud maasinki. Maitsesta segu soola, pipra ja kuivatatud basiilikuga. 

Tee pitsapõhi (näiteks siinse pitsapõhja retsepti järgi), eelküpseta seda 10 minutit ahjus, määri tomatipastaga ja kalla pasta peale seenekate. Määri seenekate ühtlaselt laiali, lisa ananassitükikesed ja puista kõige peale riivitud juustu. Küpseta pitsat umbes 20 minutit 210 kraadi juures. Serveeri värske basiiliku ja tilliga.

Oivaline kapsapitsa

Sissejuhatuseks ütlen, et kapsapirukas ei ole kaugeltki mu lemmikute killast. See-eest kapsapitsa on lapsepõlvest saadik (kui naabritädi Ülle seda sünnipäevadel pakkus) mulle hirmsasti maitsenud.

Pitsapõhja teen siinse pitsapõhja retsepti järgi.

Kuni tainas kerkib, teen kapsakatte:

1 keskmine kapsapea

2 suurt sibulat

4 küüslauguküünt

kuivatatud basiilikut

soovi korral hakkliha või sinki ja ananassi

soola, pipart

tomatipastat

tomatit

juustu

Kapsa ja sibula tükeldan ja praen õlis kuldseks. Lisan soola, pipra ja basiiliku. Õige maitsestamine on siinjuures ülioluline: kapsas peaks maitsema meeldivalt vürtsikas. (Kui on soovi lihalisemat pitsat teha, praen teisel pannil hakkliha või singi ning lisan selle põhjale koos kapsaga).

Kergelt eelküpsetatud pitsapõhjale määrin õhukese kihi tomatipastat, laotan sellele kapsatäidise, kapsale tomativiilud ning kõige peale riivitud juustu. Küpsetan pitsat ahjus umbes 20 minutit. 

Pildilolevale pitsale on tomativiilude asemel lisatud ananassitükikesi.

Pitsapõhi

Ehkki pitsaks kiputakse viimasel ajal nimetama kõiki soolaseid lahtiseid pirukaid, teeb minu meelest pirukast pitsa pärmitainapõhi. 

Siin on minu eriti lollikindel ja igati maitsev pitsapõhja retsept - sellest jätkub ühele suurele ahjuplaadile või kahele keskmise suurusega ümmargusele pitsale:

25 g pärmi

100 ml piima

150 ml vett

sörts õli

pisut soola

natuke suhkrut

kuivatatud basiilikut

500 g jahu

Käesoojas vee-piimasegus lahusta pärm, lisa pool jahust ja sega. Pane tainasse õli, sool, suhkur, basiilik ja teine osa jahust ning sõtku energiliselt, kuni tainas lööb kausi ja käte küljest lahti. Vormi tainast mõnus päts, raputa sipsuke jahu peale ja pane kaane alla nii kauaks kerkima, kuni pitsale katet teed.

Pitsat tehes võib fantaasial lennata lasta. Minule maitsevad vürtsikad, mahlased, õhemapoolse põhja, rohke juustu ja ananassiga pitsad. Põhjal lasen alati enne natuke ahjus küpseda, kui selle tomatipastaga (aga mitte ketšupiga!) määrin ja katte peale panen.