Minu maa

Minu maa leidsime 1996. aasta kevadel (seega eelmisel aastatuhandel, mis võib seletada, miks mul on tunne, nagu oleks see koht alati, kõige hämaramast minevikust saadik, minule kuulunud). Seisin maja kõrval kasvava sirelipõõsa kõrval, mis parasjagu pungadest lehti kasvatama oli hakanud, ega teadnud, et kunagi saab just sellest kohast minu kodu.

Kodu kasvatas end minu külge aeglaselt ja kindlalt, muutis end aina mõnusamaks, turvalisemaks, kindlamaks. Ma ei ole siin kunagi kartnud - pimedust, puude kohinat, sügisöödel lauda nurga taha kempsu minna, kolli, kummitust, kurja koera, halba inimest. 

Kodu hakkas mind aina enam kutsuma. Kui päriselus oli pime ja külm, kiire ja kole, mõtlesin end maakoju, sumedasse sumisevasse suvve - maja nuka taha välivoodile raamatut lugema, katuse kohal alatasa sahisevad vahtrad ja sinine kõrge taevas. Lõputu päike. Lõputu tuul. Lõputu suvine muretus. 

Kodu sai päris kalliks siis, kui olin katki. Tookord peale jõule tõepoolest põgenesime maale nagu pelgupaika, ainsasse kohta maamunal, kus tundus võimalik olla ja hingata, ilma et nutt peale tuleks.

Järgmisel suvel tuli mõte. Tegelikult täpselt täna, aasta tagasi. Algul lipsas mõte lihtsalt une-eelsesse fantaasiasse: et kangesti mõnus olekski päriselt maale kolida. Kujutasin ette, kuidas see välja näeks: seisaksin koduõuel - umbes nagu naine Kirde saia pakendil - juuksed ja pikk seelik tuules lehvimas, ilus, tugev, terve ürgemane. Murraksin karjale lõbusatele, kriimudele lastele omaküpsetatud leiba, ümberringi kargleksid kassid ja koerad, tuju oleks alati hea, ilm alati ilus...

Kolisime maale septembri lõpus, mõni päev pärast pulma-aastapäeva, ja õnneks kestis kena, päikeseline ja vahtralehekirju sügis kuni novembrikuuni. Novembri lõpus tuli lumi, palju lund, ja enam ära ei sulanud. Umbes märtsiks oli sellest lõputust valgest täielik tüdimus. Aprillist läks soojaks ja linnulauluseks ja kuni mai lõpuni elasin lausa õndsuses: ma ei teadnud enne, et looduse ärkamist vaadata võib olla nii kütkestav, imeline, rõõmutekitav! Kevadest sai sel aastal vist küll igaveseks mu lemmik aastaaeg, sest see oli tõesti vapustavalt võimas, kuidas lõputu valge taandus üha rikkalikumaks muutuva helehelerohelise ees, lõputu vaikus üha mitmehäälsemaks muutuva sidina-sädina ees - ja juba õitsesidki tulbid ja nartsissid, kogu majaesine hiigelsuur muruplats muutus võilillemereks ja juba valmisidki kevade esimesed murulaugusalatid ja rabarberikoogid...

Sel kevadel sain aru, et just selline peabki elu olema: mullalõhnane, võilillekollane, lõokesehäälne ja ikka ja jälle lootusemaitseline.