Kirsileib

Sai üks päev jälle leiba tehtud. Sedapuhku kirsside, seemnete ja köömnetega. Sai maitsev, aga esimest korda juba ma-ei-tea-kui-mitmenda leivateo juures küpses leib natuke lõhki (kerkis ahjus kuidagi ebaühtlaselt) ja õige veidi liiga magus sai ka, kuna fariinisuhkur oli otsas ja asendasin tavalise, magusama valge suhkruga.

Niisiis, lisasin leivale

1/3 pakki kuivatatud kirsse (enne leotasin vees, et magusat vähemaks saada)

peotäis köömneid

seguseemneid (kõrvitsa, seesami, päevalille)

Veel kaarte

Jõulukaardid!

Nii kaua, kui mäletan, olen alati ise kaarte teinud - sünnipäevadeks, jõuludeks. Jõulukaartide joonistamine või meisterdamine loob tõeliselt mõnusa jõulutunde. Sel aastal varastasin netisügavustest natuke jõulumuusikat ka arvutisse (raadiod ei taha ju seda sugugi lasta), nii et kuulan jõulumuusikat, mõlgutan jõulumõtteid ja meisterdan jõulukaarte. Seitse tükki on juba valmis meisterdatud. Mõned on veel jäänud.

Kaardid teen pulgaliimi ja ohtra värvilise paberi abil, ajakirjadest ja kataloogidest leiab kah väärt värki, mida kasutada. 

Minu kodu leib

Olen nakatunud... ei, mitte seagrippi, vaid leivategemispalavikku. 

Täiesti müstiline, kui nakkav on ise leiva küpsetamine, erinevate täidiste ja lisanditega katsetamine. Nakkusele aitab kaasa omatehtud leiva imeline maitse, küpsetamisel tasapisi tervesse majja imbuv sooja leiva lõhn, täiesti õnnis heaolutunne oma leiba - oma nunnut - veel veidi soojana lahti lõigates ja maitstes. Ja muidugi kannustab iga leivategijat ka publiku - ehk pere ja külaliste - imetlus. Oma kodu leib võlub iga sööja ära. Oma kodu leivas on väga palju oma kodu ja oma inimeste soojust. Oma kodu leib loksub mõne tegemiskorra järel kuidagi täpselt selliseks, nagu ta selles kodus, nendel inimestel olema peab. 

Olen katsetanud väga erinevaid lisandeid. Kahjuks ei taibanud ma seni leibadest pilti teha, eile ikka õnneks tuli pähe parasjagu söödava küüslauguleiva viimane kolmandik pildile püüda. Kui nüüd jälle uueks leivateoks läheb, demonstreerin oma teisi ilusaid leibu ka: näiteks pähklite ja kuivatatud värviliste ananassitükkidega leib jäi niiiiiiiiiiiiiiiii ilus! Ja mu teine lemmik, kuivatatud kirssidega leib, näeb ka väga nunnu välja oma tumepunaste mummudega. 

Siin aga siis leiva põhiretsept ja illustratsiooniks küüslauguleib.

Esimene päev: õhtu

Võta külmkapist juuretis. Sega see 0,5 liitri käesooja veega. Lisa nii palju rukkijahu, et tekiks vedelam, jogurtipaksune kört. Sega see korralikult läbi ja pane kauss sooja kohta ööseks käärima. Eeltainas peaks käärima 12-16 tundi, mida kauem, seda hapum saab leib. 

Teine päev: hommik

12-16 tunni möödudes võta tainas soojast kohast välja. Tainas võiks nüüd välja näha "elus": kergelt mullitada või vahutada, taina pinnale võib olla tekkinud mullitav vedelik. 

Sega taina hulka 2 triiki teelusikatäit soola ja umbes 100 g suhkrut/fariinisuhkrut/mett. Lisa ka paar lusikatäit rukkijahu ja sega korralikult.

Võta tainast järgmiseks leivateoks umbes 4 spl juuretist, ära seda kohe külmkappi pane, vaid las seisab soojas köögis. Õhtul pane juuretis külmkappi, seal säilib see vähemalt 2 nädalat.

Lisa ülejäänud tainasse soovitud lisandid: seemneid, pähkleid, köömneid, marju, rosinaid, praetud liha, sibulat, küüslauku, ürte - mida iganes. 

Lisa nii palju rukkijahu, et tekiks väga raskelt segatav paks tainas. Tainas on piisavalt paks siis, kui pead segamiseks üsna palju jõudu rakendama. Määri leivavorm rohkelt võiga ning tõsta (kallata paksu tainast ei anna) puulusikaga vormi. Silu tainas märja käega siledaks ning pane paberiga kaetud ja rätikusse mähitud vorm sooja kohta 2-4 tunniks kerkima.

Teine päev: pärastlõuna

Kui leib on kerkinud, keera ahi 250 kraadi peale. Pane ahju kausike veega (väldib liigkõva kooriku teket) ning aseta vorm kuuma ahju. Küpseta leiba 15 minuti 250 kraadi juures, seejärel alanda temperatuur u 190 kraadile ja küpseta leib lõpuni - minu ahjus võtab see aega umbes 45-50 minutit. Valmis leib on suhteliselt tume ja kumiseb õõnsalt, kui sellele koputada. Valmis leiba võiks suhteliselt rikkalikult veega patsutada, leiva ettevaatlikult vormist välja kummutada ja rätiku sees jahtuma panna. Parim on leib juba veidi jahtununa.

Sellest kogusest jätkub ühe vormileiva jaoks. 

Osa suhkrust asendan ma kas mee või fariinisuhkruga.

Pildilolevasse leiba on lisatud kõrvitsaseemneid, 6 tükeldatud küüslauguküünt, paar lusikatäit köömneid ja kuivatatud basiilikut - ning just see leib on mu praeguse hetke lemmik: mahe, mahlane, tõeliselt mõnus maitsekooslus!

Sügisene apelsinikook vaniljekastmega

See on ilus ja hea kook. Natuke tüngakook ka: oleks nagu apelsini maitsega ja lõhnaga ja nimi viitab kah apelsinile, aga tegelikult on hoopis õunakook. Teha on seda kooki väga lihtne ja maitseb hää nii soojalt kui külmalt, kastmega kui kastmeta.

150 g võid

200 g suhkrut

2 muna

jahu

1 hästipestud apelsini riivitud koor

vaniljesuhkrut, soola

õunu, suhkrut, kaneeli

1 apelsini mahl

Vahusta või suhkruga, lisa vahustamist jätkates munad, sool, apeslini koor, vaniljesuhkur. Sega hulka niipalju jahu, et tekiks mõnusalt paks, veel segatav tainas. 

Koori ja tükelda õunad, sega kaneeli ja suhkruga ning aseta tainapõhjale. Pigista õuntele peale apelsini mahl, puista kook suhkruga üle ja küpseta ca 210-kraadises ahjus, kuni kook on kuldpruun ja põhi kuivaks küpsenud. 

Õuna-martsipani-karamellikook

Siin ta on: minu sellesügise hitt-õunakook. Nii nagu kevadel tegin mitu korda nädalas biskviitkattega rabarberikooki, nii sai sügisel sellest samast õunakoogist peaaegu villand. (Aga nüüd seda retsepti sisestades tekkis ikkagi tunne, et täna õhtul peaks jälle õunakoogiteo ette võtma.)

150 g võid

150 g suhkrut

2 tl vaniljesuhkrut

2 muna

jahu

1 tl küpsetuspulbrit

palju tükeldatud õunu

kaneeli ja rikkalikult suhkrut

1 pakike martsipanimassi

paar spl fariinsuhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ükshaaval ja vahustamist jätkates munad. Sega tainasse jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur; tainas peaks jääma keskmise paksusega, veel vabalt segatav. Kalla see küpsetuspaberiga kaetud ümmargusse tordivormi.

Tükelda õunad, sega kaneeli ja suhkruga. Aseta õunatükid tainale, murenda peale martsipan ja lisa ka fariinisuhkur - sellest ja õunamhlast moodustusb imeline karamelline kate.

Küpseta ahju alumises osas, kuni kooki torgatud nuga ei jää enam tainaseks. Serveeri kuumalt jäätisega, külmalt söö niisama või eriti maias tujus olles pane vahukoort peale.

Tatar merevaigukastmes

Merevaigu sulatatud juust on minu meelest väga hea leiutis. Niisama võileiva peal ta mulle eriti ei maitsegi, aga kõikvõimalikesse suppidesse, kastmetesse ja ka kookidesse-magustoitudesse poetan teda küll. Näiteks hariliku hakklihakastme muudab pool karpi merevaiku päris huvitavaks ja mõnusalt kreemjaks.

250 g head hakkliha

sibul

3-4 küüslauguküünt

pakk kohvikoort

0,5 pk Merevaigu sulatatud juustu

soola, pipart

tatart

puljongikuubik või kaks

killuke ehtsat võid

Keeda tatar puljongikuubikuga maitsestatud vees. Sega hulka või, jäta tatar kinnise kaane all järelhauduma.

Pruunista pannil hakkliha ja sibul. Maitsesta. Lisa küüslauk ja maitseained. Kalla pannile kohvikoor ning kui see keema on tõusnud, lisa vähehaaval, pidevalt segades hulka merevaik. Värske till annab kastmele viimase lihvi, aga kui seda olema ei juhtu, sünnib süüa ka tillita. 

Kena kirju (singi)salat

Salatid meeldivad mulle väga. See eriti ilus ja mõnus värviline salat meeldib kohe üliväga! Kasutan selles tavaliselt kolmevärvilist spiraalpastat. Salati koostisosad võib tükk aega enne serveerimist valmis lõikuda, aga kokkusegatud salat maitseb järgmisel päeval kaunis vettinult. Igatahes on tegu seesuguse universaalse toidupoolisega, mida võib vastavaöt oma fantaasiale muuta ning vähemalt seni pole ma kohanud kedagi, kellele see salat ühel või teisel kujul ei maitseks.

1 väike hiina kapsas

0,5 sidrunit

tomatit

kurki

ananassi

keedetud jahtunud pastat

mõni muna

peotäis india pähkleid

head sinki (kangideks lõigatud) või praetud kanafileed või suitsu- või grillkana

kastmeks: majoneesi, hapukoort, soola, pipart, suhkrut 

Tükelda hiina kapsas, maitsesta sidrunimahla ja soola-pipraga. Aseta tükid suurele alusele. Lisa pasta ja tomati-, kurgi-, ananassitükid, sink või kana, pähklid ja muna. Maitsesta kergelt.

Serveeri kastme ning sepiku või ciabatta´ga.

Kakaopõhjaga kohupiimatort toorjuustukreemiga

See igati mõnus tort sündis siis, kui väga näljane mina kurva näoga külmikut ja köögikappe revideeris: mitte miski ei tundunud ahvatlev, aga samas see müstiline "millegi hea" isu oli suur. Seda kooki võib teha ka valge põhjaga: siis tuleb lihtsalt kakao lisamata jätta. Samuti ei ole kohustuslik kooki kastmega serveerida - mul oli lihtsalt vastav varustus parasjagu kodus olemas ja kohe oli isu sellise ülepakkuvalt rikkaliku maiustuse järele.

Põhi:

80 g võid/margariini

4 spl kakaod

4 spl suhkrut 

nii palju jahu, et tekiks mure tainas

Täidis:

3 pakki kohupiima

3 muna

3 spl jahu

ca 200 g suhkrut

1 sidruni riivitud koor

Kreem:

1 pk toorjuustu

1 pk vahukoort

sidrunimahla

suhkrut

vaniljesuhkrut

Tee esmalt valmis põhi: sulata või, sega hulka suhkur, kakao, sool ja jahu. Vajuta tainas võiga määritud ümmarguse koogivormi kõlgedele ja põhja, pane 200-kraadisesse ahju eelküpsema.

Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Teises kausis sega kohupiim suhkru ja riivitud sidrunikoorega, lisa munakollased, vahusta kergelt. Sega hulka natuke jahu ning hästi ettevaatlikult vahustatud munavalged. Kalla täidis õrnalt küpsenud põhjale.

Küpseta kooki 190-200 kraadi juures.

Soovi korral võid kooki serveerida juustukreemiga: vahusta toorjuust sidunimahla, vaniljesuhkru ja suhkruga, lisa peene joana vahukoor ja jätka vahustamist, kuni kastmel on soovitud konsistents. Selle magusust võib vastavalt maitsele timmida. 

Loll, laisk ja lohakas!

Mina!

Sest et nii ammu bloginud pole.

Mul oli vist mingi loominguline kriis: tegin möödunud nädalate (et mitte öelda 2 kuu) jooksul blogi vähemalt miljon korda lahti, aga kirjutada millegipärast ei saanud.

Pildistasin tervet posu nosimisi, aga läpaka dokumendikausta need vedelema jäidki.

Nüüd siis riputan mõned neist üles. 

Fotoka riputasin ka üles: nimelt kööginagisse, et mul ei läheks meelest ära söögist pilti teha. Katsun tubli olla.

Tomati-hakklihakaste pastaga

Meil on tomatiuputus! Õnneks on tomat juhtumisi mu lemmik köögivili ja annab üsna ammendamatult võimalusi end igale poole sisse sokutada - kastmesse ja suppi, ahjurooga ja purki, pirukale ja pitsale, salatisse ja võileiva peale. 

Üks eriti mõnus kaste, mida sügiseti tomatitest küllastumiseni vaaritan, on selline:

250 g hakkliha

5 üliküpset tomatit

ananassi (kompotti või toorest või kui ei soovi, siis üldse mitte)

1 suur sibul

3 küüslauguküünt

soola

pipart

((pruuni) suhkrut)

punet

basiilikut

Pruunista pannil hakkliha. Lisa sibul ja prae kuldseks. Maitsesta. Tükelda tomat, kalla hakklihale sörts vett ning tomatid ja hauta kastet vähemalt pool tundi (mida kauem sel podiseda lased, seda maitsvam saab tulemus), vajadusel kalla aeg-ajalt vett natuke juurde. Timmi maitse soola, suhkru ja pipraga parajaks, lisa küüslauk, ananass ja värsked ürdid, kuumuta segu korra veel keemiseni ja ongi valmis! Kaste on imehea pasta ja riivitud/murendatud juustuga. 

Šikk šokolaadi-karamellikook

See kook on imeline. Imelihtne. Imerikkalik. Raske uskuda, et nii hea šokolaadikoogi tegemiseks piisab kõigest 4 spl kakaost - maitseb, nagu oleks kasutatud ehtsat tumedat šokolaadi. Üldse on kõik, mis selle karamellise šokolaadikoogi sisse käib, kõige harilikum kraam, mis köögis enamasti niikuinii olemas: munad ja või, jahu ja kakao, suhkur ja küpsetuspulber... 

4 muna

4 spl suhkrut

sips soola

pakk võid

4-5 spl kakaod

200 g suhkrut (võib osalt asendada fariinisuhkruga, annab eriti hea karamellimeki!)

200 g jahu

küpsetuspulbrit

fariinsuhkrut

Vahusta munad suhkru ja soolaga tugevaks heledaks vahuks. Sulata või, sega sellesse kakao ja suhkur ning nirista segu ettevaatlikult munavahu hulka. Sega korralikult. Lisa jahu ja küpsetuspulber, sega ühtlaseks, siputa koogi pinnale õhuke kiht fariinsuhkrut ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-30 minutit. Kook on parim, kui jääb sees pisut niiskeks. Sobib oivaliselt vaniljejäätise, -kastme või vahukoorega.

Besee

Sel suvel avastasin enda jaoks pavlova tordi. Tegin pavlovat peamiselt Nami-Nami retseptile tuginedes, seda, nagu retsepte ikka, pisut muutes ja mugandades. 

Aga kui peres leidub nii suuri beseefänne, et hiigelsuur 8 munavalgest pavlova pistetakse ühe õhtuga nii muuseas nahka, siis ei jää muud üle, kui seda beseehimu vaigistada püüda. 

Niisiis võtsin kätte ja tegin 4 munavalgest kaks suurt ahjuplaaditäit õhumusisid (besee tuleb prantsuskeelsest sõnast baiser ja tähendab suudlust), pühendatud armsale abikaasale, kes enamiku neist nahka pistis.

4 munavalget

200 g suhkrut

2 tl maisitärklist

mõni tilk äädikat

näpuotsatäis soola

pisut vaniljesuhkrut

100 g kookoshelbeid

Munavalged vahustasin soolaga pehmeks vahuks. Lisasin järk-järgult suhkrut ja muudkui vahustasin ja vahustasin. Tilgutasin hulka äädika, vaniljesuhkru ja maisitärklise, segasin, lisasin ettevaatlikult segades kookoshelbed ja törtsutasin tordipritsiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile pisikesed vahunupsud. 

Küpsetada võiks beseid 110-kraadises ahjus umbes poolteist tundi või seni, kuni beseed on pealt täiesti kuivad ja kõvad ja kergelt beežikat värvi. Siis võib ahjuukse paokile jätta ja beseedel seal täiesti maha lasta jahtuda. (Aeg-ajalt võib kööki asja teha ja mõne besee poolsoojalt suhu ka napsata.)

Apelsinijäätis

Jäätisemasinat mul pole, kuid jäätist saab teha selletagi. Talvel katsetasin isetehtud jäätisetordiga, sel oli Domino-küpsistest põhi, vaniljejäätisest sisu ja katteks hapukad kirsid. Maitses väga hea.

Nüüd sattusin aga lehele kokkama.blogspot.com ja sealne imelihtne jäätiseretsept (2 pakki vahukoort ja purk kondentspiima) ahvatles kangesti katsetama. Täidise valimisel võib lasta fantaasial perutada - mina tegin vaniljejäätist (mehe rõõmuks), valge šokolaadi tükkidega jäätist ning apelsini-šokolaadijäätist. See viimane sai minu meelest küll eriti hõrk ja eilsele  taasiseseisvumispäevale kohaselt pidulik.

400 ml vahukoort

1 purk kondentspiima

1 apelsin

100 g valget šokolaadi

kaneeli

Vahusta koor pehmeks vahuks. Lisa kondentspiim, sega hästi korralikult. 

Riivi põhjalikult pestud apelsinilt koor. Pigista apelsinist mahl väikesesse kaussi või kastrulisse, tükelda mahla hulka valge šokolaad ja sulata vaiksel tulel. Lisa šokolaadisegusse apelsinikoored ja natuke kaneeli ning lase segul jahtuda.

Pane jäätis sobivasse anumasse, lisa šokolaadi-apselsini segu ja tõsta jäätisega natuke segamini, et jääks ilus muster. Pane jäätis ööseks kaane või kile all jääkappi. 

Hilissuvine idüll, peaosas ploomine lihakaste

Mõnus on õues süüa: päike paistab juba natuke sügisese nurga alt, ent siiski veel soojalt, ritsikad siristavad kui hullumeelsed pärast mitmepäevast vihmavarjus konutamist, aeg-ajalt kostab kaugemalt, niidetud heinamaade ja koristatud põldude kohalt, sookurgede kluugutamist. 

Kuivatatud ploomidega lihakaste sobib lõhnalt ja maitselt sellesse veidi magusvalusasse idülli lausa suurepäraselt.

400 g sealiha

suur sibul

2-3 küüslauguküünt

pakk kohvikoort

kümmekond kuivatatud ploomi

paar loorberilehte

soola, pipart, tšillipipart/kauna

Tükelda sealiha ja sibul ning pruunista kergelt kuumal pannil. Kalla lihale tasapisi peale kuuma vett, nii et liha oleks kaetud. Lisa küüslauk, soola, pipart, loorberilehed ja tšillipipar ning lase lihal seni haududa, kuni on pehme. Tõenäoliselt pead mõne aja tagant lihale vett juurde lisama. 

Kui liha on valmis, kalla kastmesse kohvikoor ning tükeldatud mustad ploomid, timmi maitse soola-pipraga parajaks ning pane liha vähemalt 20 minutiks kaane alla maitsestuma. Tulemus jääb suussulavalt kreemjas, õrnalt suitsumaitseline, magus ja vürtiskas - täpselt nii võibki hilissuvi maitseda. 

Minule maitseb see kaste riisiga, kuid sobib ka kartuli, pasta, tatra ja odratangu pudruga. 

Ürdine tomatisalat

Oma kasvuhoone tomatitega ei peagi midagi erilist korda saatma, et neist parimat välja võluda - nad on maitsvad ka siis, kui neid lihtsalt niisama nagu õunu ampsata. Muidugi saab tomatist ka kõikvõimalikke imelisi salateid, nagu seegi lihtne, kuid tõeliselt särtsakas-värske ürdine tomatisalat:

3-4 küpset tomatit

pool salatisibulat

murulauku

tilli

piparmündi lehti

melissi lehti

värsket basiilikut

sidrunbasiilikut

tl oliiviõli

soola, pipart, paar tera suhkrut

Lõika tomat kenadeks seibideks ja pane kaussi. Tükelda salatisibul imepeenikeseks, haki ürdid, piparmünt ja meliss ja lisa tomatitele. Kalla peale õige pisut oliiviõli, soola, pipart ja imeväheke suhkrut, sega salat ja lase sel vähemalt 10 minutit kaane all maitsestuda.

Ürdine tomatisalat sobib suurepäraselt päikesekuivatatud tomatitega omleti kõrvale!

Päikesekuivatatud tomatite ja toorjuustuga omlett

Lugesin Anni Arro kokaraamatust, et päikesekuivatatud tomatitele maitse poolest üsna võrdväärset saab korda saata ka maakodu puupliidi praeahju kasutades. Kavatsen selle niipea järele proovida, kui tomatid õige punastamishoo sisse on saanud - sel aastal on see natuke hilisemaks jäänud kui tavaliselt. Seni harjutan kätt erinevate (päikese)kuivatatud tomateid sisaldavate retseptidega, et siis, kui omakuivatatud tomatid valmis, need väärilistesse roogadesse teaksin sokutada.

See omlett on igatahes äärmiselt mõnus!

8 päikesekuivatatud tomatit

1 väike sibul

2-3 muna

pool karpi toorjuustu (u 100 g)

soola, pipart, punet

praadimiseks oliiviõli ja 1 küüslauguküüs

Haki päikesekuivatatud tomatid ribadeks, sibul tükkideks. Tee küüslauguküüs pooleks ning prae seda mõni sekund kuumas õlis. Eemalda ettevaatlikult küüslaugutükid ning prae sibul õlis kuldseks. 

Vispelda kausis munad kergelt vahtu, lisa sool, pipar, kuivatatud tomatid ja toorjuust ning sega ühtlaseks. Kalla munasegu pannile, prae omlett ühelt poolt kuldseks. Kui muna on täielikult hüübinud,lisa praadimata küljele veidi riivjuustu ja punet ning keera omlett taskuks kokku.

Omlett maitseb hea nii iseseisva hommikusöögina kui ka keedukartuli ja salatiga õhtusöögiks. 

Minu maa

Minu maa leidsime 1996. aasta kevadel (seega eelmisel aastatuhandel, mis võib seletada, miks mul on tunne, nagu oleks see koht alati, kõige hämaramast minevikust saadik, minule kuulunud). Seisin maja kõrval kasvava sirelipõõsa kõrval, mis parasjagu pungadest lehti kasvatama oli hakanud, ega teadnud, et kunagi saab just sellest kohast minu kodu.

Kodu kasvatas end minu külge aeglaselt ja kindlalt, muutis end aina mõnusamaks, turvalisemaks, kindlamaks. Ma ei ole siin kunagi kartnud - pimedust, puude kohinat, sügisöödel lauda nurga taha kempsu minna, kolli, kummitust, kurja koera, halba inimest. 

Kodu hakkas mind aina enam kutsuma. Kui päriselus oli pime ja külm, kiire ja kole, mõtlesin end maakoju, sumedasse sumisevasse suvve - maja nuka taha välivoodile raamatut lugema, katuse kohal alatasa sahisevad vahtrad ja sinine kõrge taevas. Lõputu päike. Lõputu tuul. Lõputu suvine muretus. 

Kodu sai päris kalliks siis, kui olin katki. Tookord peale jõule tõepoolest põgenesime maale nagu pelgupaika, ainsasse kohta maamunal, kus tundus võimalik olla ja hingata, ilma et nutt peale tuleks.

Järgmisel suvel tuli mõte. Tegelikult täpselt täna, aasta tagasi. Algul lipsas mõte lihtsalt une-eelsesse fantaasiasse: et kangesti mõnus olekski päriselt maale kolida. Kujutasin ette, kuidas see välja näeks: seisaksin koduõuel - umbes nagu naine Kirde saia pakendil - juuksed ja pikk seelik tuules lehvimas, ilus, tugev, terve ürgemane. Murraksin karjale lõbusatele, kriimudele lastele omaküpsetatud leiba, ümberringi kargleksid kassid ja koerad, tuju oleks alati hea, ilm alati ilus...

Kolisime maale septembri lõpus, mõni päev pärast pulma-aastapäeva, ja õnneks kestis kena, päikeseline ja vahtralehekirju sügis kuni novembrikuuni. Novembri lõpus tuli lumi, palju lund, ja enam ära ei sulanud. Umbes märtsiks oli sellest lõputust valgest täielik tüdimus. Aprillist läks soojaks ja linnulauluseks ja kuni mai lõpuni elasin lausa õndsuses: ma ei teadnud enne, et looduse ärkamist vaadata võib olla nii kütkestav, imeline, rõõmutekitav! Kevadest sai sel aastal vist küll igaveseks mu lemmik aastaaeg, sest see oli tõesti vapustavalt võimas, kuidas lõputu valge taandus üha rikkalikumaks muutuva helehelerohelise ees, lõputu vaikus üha mitmehäälsemaks muutuva sidina-sädina ees - ja juba õitsesidki tulbid ja nartsissid, kogu majaesine hiigelsuur muruplats muutus võilillemereks ja juba valmisidki kevade esimesed murulaugusalatid ja rabarberikoogid...

Sel kevadel sain aru, et just selline peabki elu olema: mullalõhnane, võilillekollane, lõokesehäälne ja ikka ja jälle lootusemaitseline.

                   

Tee!

Mulle meeldib päeva alustada kohviga ja lõpetada teega. Teed tuleb juua ilusast, ümarast, suurest kruusist. Suhkruta. Väikese meega.

Arvatavasti olen ma üks mitmest miljonist, kes kinnitab, et kõige maitsvam tee on kodune piparmünditee. Selle koduse piparmündiga on aga nii, et vahepeal ei tahtnud ta meil sugugi kasvada. Kurtsime kõigile, kes kuulata viitsisid, kuidas piparmündile meie aias ei meeldi: meie muudkui rajasime piparmündile pesapaiku ja piparmünt muudkui suri ära ja läks välja ja keeldus maitsvaks teeks saamast.

Sel kevadsuvel otsustasime õnne proovida melissiga. Istutasime ta vana lauda seina äärde ja seal ta kenasti kasvas. Kord sealt samast lauda äärest umbrohtu kitkudes tundsin imelist piparmündilõhna. Vaatasin lähemalt - melissipeenrakese kõrval veetünni taga oli end sisse seadnud kena noor piparmündipere! Rohisin naadid ja võilillelehed nende vahelt ära, paitasin tillukesi taimekesi ja julgesin esialgu neilt tee tarvis ainult nii vähe lehti napsata, et sama hästi oleksime võinud keedetud vett juua. Aga see teadmine, et "tee" on meie aia piparmündist, maitses magus! 

Praeguseks on piparmündid end kindlalt sisse seadnud, üritavad vist melissi üle trumbata. Mulle nende vaheline võistlus sobib: meie saame nüüd igal õhtul kuitahes tummist piparmünditeed juua. Mõnus!

                                                 

Kukeseenepitsa

Mida teha, kui seenesaak on olnud nii vägev, et kukeseenekastmest on isu pikaks ajaks täis? Selle asemel, et ülejääki maantee äärde müüma minna, tegin kukeseenepitsa. Juhtumisi oli kodus ka Võru turult ostetud maasinki, aga olen üsna kindel, et ka ilma singita jääks pitsa maitsev.

pannitäis kukeseeni

2 suurt sibulat

4 küüslauguküünt

tomatipastat

ananassikonservi

200 g juustu

soola, pipart, kuivatatud basiilikut

värsket basiilikut ja tilli

Kukeseened prae veidikeses õlis "kuivaks". Lisa tükeldatud sibul ja küüslauk ning prae veel, kuni sibul on muutunud klaasjaks ja seened kaunilt kuldpruuniks. Kui on, lisa tükeldatud maasinki. Maitsesta segu soola, pipra ja kuivatatud basiilikuga. 

Tee pitsapõhi (näiteks siinse pitsapõhja retsepti järgi), eelküpseta seda 10 minutit ahjus, määri tomatipastaga ja kalla pasta peale seenekate. Määri seenekate ühtlaselt laiali, lisa ananassitükikesed ja puista kõige peale riivitud juustu. Küpseta pitsat umbes 20 minutit 210 kraadi juures. Serveeri värske basiiliku ja tilliga.