Kukeseened

Seened on muhedad. Neid on tore vaadata, nuusutada, korjata - ja eriti mõnus on neid süüa. 

Lapsena tunnistasin ma söögikõlblikeks ainult kukeseeni. Juba nimi - kukeseen - kõlab minu arvates äraütlemata hästi. Teisena hästi kõlab kärbseseen, aga need sunnikud ei sünni ju süüa. Nii et minu seeneteadvuses kuulub kukeseenele igipõline esimene koht ja seda ei kõiguta miski. 

Aastaid olid minu kohtumised kukeseentega juhuslikku laadi. Vahel leidsime neid niisama metsas jalutades, mõnikord ostsin neid turult. Nüüd, maal metsade keskel elades, tundus aga lausa kohatu kukeseeni osta. Või siis mitte osta, aga ka mitte leida ja seega neist üldse ilma jääda.

Õnneks on mul sõbranna, kel on vist kukeseentega lausa müstiline suhe - kuidas muidu seletada, et esmalt leidis ta meie kodu lähedalt ühe väikese armsa kukeseenekoha ja siis, vaevalt nädal hiljem, teise, tõeliselt esindusliku, lausa nõidusliku seenemetsa, kus on kõrged kuused ja männid, heleroheline sammal puude all ja sambla sees lõputult kuldseid kukeseenenöpsusid. Hurraa!